Ma märkasin täna seda hetke, hetke kus ma sain olla võimalikult palju mina ise. Seda jääb meie elus väheseks, iga hetk mis me siin elame, seda enam see kaob, muutub häguseks. Varsti oleks lihtsalt nii, et me oleksime "NEMAD". Kelle ümber ja järgi see elu käiks.
Vahest mõeldes ning saades aru kuda kõik see inimese eluntite mehanism toimib ja kõik muu sellejuurde käiv toimib. See mõte, et see kõik toimida saaks peab olema mingi mehanism, võti mis selle käima paneb....
Ei saa olla nii, et lihtsalt kõik ongi nii noh!! Mõelda võimalusele, et näha ennast läbi teiste inimeste silmade võiks olla realne, saada tajuda seda ning mitte vaid kujutleda sellest. Aga kõige eneam mõtlen rohkem meie igapäevasele rutiinile millest on raske välja saada. Igal päeval on oma nimetus, miks ei võinud jääda lihtsalt PÄEV ???
Selle kõige kaotamisega looks ühe suure kaose meie nõnda nimetatud elus mis muutuks veel vähem tähtsamaks ja iga viimanegi inimene, ning iga viimane kui toll me pürgiks tagasi sinna kus oli meil "ELU" mida saime oma käe järgi luua ning...
...seda kõike enne surma meenutada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar