Kõik lõppeb udus...

Ma ei suuda jälgida kõike seda....seda ähmast, udust pilku endas...
mis on liiga minu sees...
Mu vaikne kajav hääl siin maailmas enam ei kaja..
Kõik rõõmud on ununemas ja hallideks mälestusteks saamas...
Kõik need mured minu hinges ununemas ja kaotamas tähtsust...
Ma ei suuda näha sind, nutmas selle pärast,
..kukkumas kildudeks mida püüan ära hoida!!
Ma püüan muutuda selleks mida sa tahad, aga tean et minu jaoks on liiga hilja...
Ma tahan leida seda ilusat ja perfekset kohta siin, kus saaks joosta ja varjuda...
Tahan teha seina, et hoidmaks teisi eemal meist, aga siiski nad....ootavad ja ootavad...
See on siiski miski mida ma pean tegema...kuna ma olin seal!!!
Enne kõike seda...olin ma nagu sina!!!