Päev..

Päevad mööduvad tundmatuses, teadmata mis toimub, mis tehakse, mida mõeldakse...
Aru saadavalt tundub kõigel heal lõpp olevat...
Ülepingutused, liigne muretsemine ja kõik mõtted koonduvad üheks peas: "Mis nüüd edasi saab ja kas kõik on läbi??" painavad päevast päeva. Sel ajal püüan ohjad jätta vabaks ja teha vigu, et sind rohkem ärritada...
Ärritada sind üles, mõistusele, teha otsus mida tahad, mida mitte...
Püüan sind vabakas lasta ilma suuremate iroonia lämmatamise...
Isegi seda kirjutades ja lugedes võin teha vigu mida ei ole võimalik enam heastada.
Palju sai öeldud, palju sain valesti aru, kuna kardan, ei julge siiski edasi minna üksi....sinna kuhu kõik see ilus lõpp ikka viib.
Kõik see ilu ja värviline elu hääbub, tuhmunud värvid imbuvad uuesti läbi sinu, mida saab nautida nii kaua kui midagi ilusat juhtub siin maailmas...
See käib sinust läbi ainult ühe päeva, kui see kõik hakkab uuesti pihta ja...
Lootus sinust aru saada jääb ainult ilusaks unistuseks mida pole kunagi võimalik lugeda...
Pole enam neid pisaraid, mis peaks päästma kõik selle...
On ainult üks Ilus kurbus mis lämmatab meid kõiki...
Pole enam neid Ilusaid sõnu, mis suudaks päästa kõiks selle,
...kõik selle mis oli minu.

Maybe didn't mean that much,
But it meant everything to me.