...ma lihtsalt üritan mängida mängu, mis pole mulle mõeldud.
Ma arvan, et ma olen normaalne ja kõik minu elu tükid on koos aga siiski,
saan aru....et pole kõik nii nagu olema peab.
Aga siiski tuleb mul põhjas ära käia,
vaja leida koht läbikukkumisele ja unustamisele...on see tõesti mida ma praegu vajan???
Pole enam kohta kuhu põgeneda, pole kohta kuhu end peita...ja kõik see tunne tundub, et tuleb minu seest.
Minu sees on see vihkamine mis põleb, kõik need lootusetud kohad kus ma käinud olen, püüan siiski tagasi saada sinna kus ma pärit olen...

there is no place I can go there is no place I can hide
it feels like it keeps coming from the inside