Lihtsalt sees rõhub hingele miski...

Ma näen oma rutiini juba pea iga päev....ja ma ei püüa kuidasgi seda muuta....ma ei taha olla väsinud, ma tahan elada ja olla rõõmus isegi kui sees on kõik praguline ja vajab uut üles ehitust aga siiski....pole miski nii lihtne kunagi, kui seda värvikad sõnad...et saad hakkama ja pole hull ning elad üle või et elu läheb edasi...
Vahest lihtsalt jääd oma mineviku vigade külge kinni ja loodad, et saaksid kuskil midagi muud teha ja muuta kõike seda aja kulgemist, mida sa praegu ei muutnud...ja vahest tõesti mõne asja lõpp teise uus ja huvitav algus millest võib tulla midagi uut ja enamat kui loota võisid....
Siiski püüan ma selgust saada mis minust on saanud ja kuhu ma peaksid edasi liikuma...aga ma ei suuda ma lihtsalt seisan paigal...ja kõik muu läheb lihtsalt minust mööda ja ma ei suuda seda enam kinni hoida...ja see kaob, kaob kuni lõpuks hääbub minu sees ja unustuste hõlma vajub...

...ja nüüd ma saan aru, et ma olen kõik teile jätnud

...jätnud kõik selle millest ma puudust tunnen

..et saaksin ise seda igatseda ja see valu oleks olemas kuskil...minus