Mu elu just muutus milleksgi kui see juba on jälle lagunemise äärel. See kõik mida ma suutsin saavutada oli minu jaoks ainult korraks. Olin loobumas oma unistustest, et see kõik oleks saanud realselt toimima kuid ei....ma seisan selle maha jäätud akna taga ja tunnen seda tühisust ja märkamatust. Olen püüdnud tõusta ja vaadata seda päikest sealt aknast üha uuesti ja uuesti..kuid see ei tõuse enam kunagi. See kunagine säde on hääbumas, värvilised unistused ja ääred on tuhmumas ning kõik mida pidasin kunagi tähtsaks on kaotanud oma väärtused...
Suudaks vaid sellest tühjusest loobud ja leida seda sügavat mustust täitvat rõõmu mis viiks mind ära siit kõigest halvast ja jätta maha see hüljatud aken millest ei paista kunagi läbi rõõmud, ega tunded kellegist või millegist..loobunud unistused on minu muutus siin maailmas mida keegi isegi ei pane tähele, sest nad ei ole võimelised eristama ilu valust...vaid armastust rahast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar