Tahaks olla väljas kuskil ja lihtsalt joosta. Joosta kuskile kus pole kedagi. Kedagi kes valetaks ja väidaks, et hoolib minust aga palun kas sa mõtleks korra oma peas seda lauset uuesti ja uuesti läbi ja kuula selle kõla.....see on vale mida sa toodad oma suu ja peaga. Sellest valest on tüdimus ja koll ette tulemas. Iga päev tõusat ainult selleks, et valetada ja luua illusioone asjadest ja inimestest mida sul polegi on raske ja kurbust täis elu. Ma pean hakkama nendest tunnetest lahti laskma ja suutma näha elu sellisena nagu see on loodud minu jaoks. Mida ma pean edasi disainima ja töötlema selle ilu poole mis mu peas kummitab tükimat aega. Ma ei suuda ennast enam usaldada tegemast asju mis võivad teha haiget...ma kardan iseenda kadumist sinna valu sisse....
Hallutsinatsioonid suurtest, ilusatest kõrgetest truudustest....
.....need read.....
.......ridu sõnu kordumas minu peas: Me jääme kokku, Ma ei tee kunagi sulle haiget....mida keegi nigu nii kunagi ei kuula. Selle tähenduse muutus, selle tähenduse muutumine minu jaoks on lõppemas. Ma pean leidma oma uue sihi, leidma oma mõistuse, tee kuhu minna ja kuuluda.
Silmad jällitamas seda imet mis peaks aastate pärast tõeks saamas ja seda ka kõike ainult minu unes...selle mõjud, avaldused on nii sügavad minu peas.....
Leida koht kuhu kõik see matta, lasta sellel kõigel lihtsalt põleda maha oleks parim mida teha üldse...saaksime enda jaoks....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar