Tere pimedus, minu vana sõber
Olen tulnud rääkima sinuga uuesti ja uuesti...
Sest pehmed nägemused hiilivad....minus..
jäävad maha vaid vaikuse seemned minusse, kui ma magan
Ja poetanud nägemusi mis on sinna istutatud...
mis on jäänud minu tuhmunud unistustesse..
....koos vaikuse heliga.
Oma rahutus unes kõndisin ma üksi..
Kitsastel tänavatel munakivisillutisega...
Kuni mu silmi pussitas neoon valguse sähvatus,
mis lõi lahku selle pimeda öö minus.
Ja puudutas vaikuse heli minus.
Oma puhtas valguses nägin ma inimesi,
kümneid tuhandeid ja rohkemki veel oli neid seal...
Inimesed rääkisid ilma rääkimiseta,
inimesed kuulasid ilma kuulamiseta...
Inimesed kirjutasid laule mille häält kunagi ei
jagata, mida kunagi ei juleta...
Häirida vaikuse heliga...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar