Tolmused riided osa..25

Miks on tal tunne et vahest kõigest ja kõigist on Ta väsinud. Ta ei taha veel alla anda ja nihkuda kuskile tumedusse ära. Peituda selle valguse eest. See on ainuke asi siin juu mis meile kõigile rõõmu ju valmistab. Ta ei taha enam olla sügav, tuim isegi vahel kurb. Ta püüab leida selles kõiges alati positiivset milles on leida, aga siiski leiab see kõik tumedus tema sees ikka ja jälle ülesse. Ta nagu teab kus ta alati on olemas. Ta ei jäta teda kunagi maha..erinevalt kõigist teistest õnnest armastusest ja kõigest muust. Nad lahkuvad alati siis kui ta hakkab neisse vaikselt uskuma.
Tema jaoks nad vist jäävadki sinna kaugustesse kus nad on üritanud temani jõuda. Õhtute eel näeb seda loojuvat valgust ja tunneb seda naiivsuse lillede lõhna enda juures. Ning näeb selle maailma tumedaimaid pooli endas. Kus neid olema ei peaks. Ta lihtsalt vahest enam ei jaksa sellega võidelda sest seal pole enam mille nimel võidelda. Ongi ainult jäänud need tolmused riided selga panna ja seista su ees. Meeles mul on tal kõigi jääjate viiped. Ja mu mineku märk ta taeva hõõguval lael. 
Läbitud tee pole kurnanud mu keha. Iga toll tõelist kogemust on täis. Ainuke ränd, mille üksi  teha võisin olengi olnud see teisel pool, kes ära käis. Kes ära käis ja tagasi tuli teie juurde täis...mõtteid mis ei saa nägema kunagi päeva valgust. Sest ta on mees kes ei suuda iseendaga hakkama saada. Ta on läbi paistmatu, hallmass meis kõigis.Ta muutub jääb iga päevaga aina väiksemaks. Ta on lihtsalt nõrkusest nõrk. Ta on segaduses ja mida kõike veel...
Kõik päevad tema elus annavad mõista, et teda läheb vähem ja veel vähem vaja. Ta tahabki seda peagi uskuma hakata, ta ei püüa enam sellest hallist ollusest välja põgeneda ja särada. Talle aitab kõigest sellest pasast. Kõik tema saavutused olete te suutnud ära lõhkuda, märkamatuks jätta ning maha laita. Ta kardab et tema jaoks polegi enam olemas kedagi kelle jaoks ta olla võiks sest kõik on täis pealis pindsust. Ta on mõelnud mis siis saaks kui te kõik ta oma soovidega pooleks rebiksite ta lõplikult ära lõhuksite, mis jääks temast teile järgi. Vist mitte miskit..ta hajuks teie mõtetest vähemaga kui aasta ära ja kaugeneksite tema peale mõtlemast.
Ta tõesti püüab vahest rohkemki ja enamt kui tema võimuses on aga ta siiski ei suuda ta jaks kaob temast, ta väsib kukub kokku.
See jumalik käsi taevas ei luba tal taeva väravateni jõuda ta surub teda oma sõrmega siia tagasi ja tagasi siia mutta kus peaks olema tema, kui ebapuhta olevuse koht..Kes peab täita seda tumedust olema see vari ja hirmutama meist kõik sita, pasa ja muu jura välja..
Aga ta ei taha seda teha...Ta ei taha leida enam seda lootust seda täis pettumust endasse...