Olete te mõelnud miks kõik püüavad õnnelikud olla. Või miks keegi ei taha kurb ja üksi olla. Või miks on antud meile võimalus mõlemat olla korraga läbi segi. Nagu mingi kokku õmmeldud solk. See kõik paneb mõtlema et maailm ei saa terviklik olla kui pole kõigele mingit vastantit. Maailmas peab olema erinevaid nurkasi millele toetuda. Igal asjal on oma koht ja aeg vahest isegi liigaki pikk aeg. Kurbus see kaob ja tuleb nagu jumal juhatab. Sa mattud kõikide ebaõnnestunud eksimuste kütkesse ja mõtled mis selles kõiges läks valesti et sinnani välja jõudsid. Püüad leida igas asjas mingit pääse teed aga kõigis neid pole. See on suletud. Teadmata põhjustel. Aeg liigutab vahest asju edasi kuigi kõik tundub üsna sarnane olema kõigele aga siiski pole. Või siiski on raske on aru saada muutustest kui sa ei tunne muutust ise endas. Kõik siiski tipneb selles et kurbuse loor laotub sinuni siis sa ka muutud miskiks mida sa pole....Leiad kõik teiste vead ja viskad need kõik neile näkku ja niii...lihtsalt lähebki.....
Õnnelikkus on juhuslik tunne mida saab harva tunda. Või kas saab?? See kõik ka võib paseeruda valedel mis lõpuks kukub kokku ja muudab sind tagasi kurvaks. Ja jõuame algusesse tagasi. Õnnelikuna olles me oleme midagi hämmastavat. Me oleme tolerantsemad, ei tee haiget vaid oleme koos armasteme ja muudame kõik enda ümber pehmemaks ja talutavamaks. Vahel ehk liigaki pehmeks ja sellelt maha kukkumine saab kahjuks valus olema. Ning siis palvetamegi, et seda päeva ei juhtub aga vältimatult see ikkagist juhtub....kahjuks ja kurvalt..
Vahest ehk isegi ootamatult ja rängalt. Vahest ka mõtleme miks me läksime kõige selle ilusa suuna ja ei kuulanud enda ümber olevaid realseid inimesi. Keda me usaldame ja kes soovisid head mitte aga läksimie ja usaldasime mõistust ja tahtmisi. Need on üsna petlikud mängu asjad mis vahel harva isegi toimivad ja kõik on ilus kena kuni suudad miskit valesti teha. Libastud, kaotad kõik ja hakkad sujuvalt otsast pihta, sest sul ei jää muud üle. Ei taha jääda sellele nõrgestavale ja survestavale ühiskonnale jalgu juu jääda. Tuleb tammuda koos selle muutuva kohaga kaasa. Kõik mis toimub sinu ümber ka muudab sind vaikselt ja aeglaselt. Paneb nägema asju mida sa ei näe. Loob asju mida pole olemas olnud, vaikselt kaotab asju mis olid kunagi olemas ja kõike muud veel. Üsnagi raskesti mõistetav mõte see kord peas mida on veel vastikum kirjutada kui kõik nii fu*king laiali peas on ja ühtegi selget joont pole, mis ei lõpeks udus peale paari lauset..
Samas kui lugeda ja lugeda ning mõelda siis mõistab maailma erinevaid külgi mis teevad meid rõõmsaks, mis annavad jõudu liikuda. Mis panevad meile takistusi ette ning tekitavad lootusetuseid olukordasi ning tundeid. Vahest ehk ka tahtmist iseenda elu kallale minna. Tõesti on neid tugevaid samas ka nõrkasi inimesi olemas kes seda teevad...
Me kõik oleme erinevad...aga siiski meil kõigis on ühist meil on olemas oma mõtte maailm ja tunded mida ei saa luua keegi teine peale meie iseenda. Luua seda perfektset kohta kus kõik meie õnnestumised ja vähem edukad teod kokku jõuavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar