Vaevu hingan, näen unenägusi mis pole enam minu omad. Need kuuluvad kellegile teisele. See pole mina seal. See vanamees kelle vead sarnanevad minu iseloomuga. See ise hakkanud põikpea kes mängib lolli. See kes lollitab iseennast kõigi vastuste puhul.
See ei saa mina olla või siis saab?? See tutavlik naeru hääl mis kostub minuni...See tuttavlik abi pakkuv vanamees on aidanud teid kõiki mingi piirini. Peale selle piirini jõudmist hääbuvad kõik mõtted temast. Te unustate tema kunagi. Ja tema teid mitte. Te olete talle jätnus palju head. Samas ka kõike halba millest teil ei pruugi aimugi olla. Vahel on temas ka kõike seda süütunnet mida ei peaks olema. Aga see on siiski seal olemas. See ei kao temast kunagi. Vahel oleks kõik lihtsam kui ta julgeks asjadel minna lasta. Aga ei julge, hirm on suurem kui enda hinge puhas ja õõnes tunne. Tunda ennast vabana süüst ja kohustustest. Mis painanud aastaid. Olen näinud ka und vahel harva nende piinade vahel, et on keegi teine...teine kes on õnnelik. Ta elab, tal on kõik olemas ümber. Ta on õnnelik ja õppinud elu nautima ning naerma. Naerma oma lolluste ja murede üle. Seda mida tahaks ma õppida kunagi tegema.
Vahel on nad mõlemad miskit enamat sellelt maailmalt saada. Vahel on mõlemad rahul sellega mis neil on olemas.
Mõlemas olen olnud mina see kes näeb kõrvalt kõike. Läbi põlemist, õnne, naeru ja kurbust vahel võibolla liiga palju kurbust.
Kõigi lõpus seisan ma siiski üksi..sest olen teinud oma talumatu käitumisega halba..halba mis on jätnud üksindusse..Ja inuke kes sellega kaasas käib olen mina. See rumal mina kes aitab seda vanameest kui teist, kes naerab kõige üle ja on õnnelik oma hoolimatuse üle.
Vahel on need kõik ühed lollused mu peas mis näitavad mu olematut suunda kuhu on ja ei ole võimalik suunduda. Ja aitab leida mu hirmudele paika kus kõik kaoks. Aga seda päeva peab pikalt ootama...Kes teab milla see saabub kui julgen olla jälle mina ise..
Selles vanas hinges..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar