Ma ei tea enam...Neid ilusaid tundeid, kõike ilusat millest enamus räägivad. Ma lihtsalt olen tuim, ei viitsi on õigem öelda, ei viitsi hoolida. Sest see hoolimise jõud on minus otsa saanud. Ma lihtsalt oskan ühte asja. See on iseenda peale mõelda. Viimasel ajal kõik see ümber ringi toimuv pask masendusse viinud. Ei oska selle kõige juures positiivseks jääda, kuigi võiks juu püüda. Aga milleks mis seal püüda kui arvata ja tunda, et mingi suurem vägi sind maha surub. Nagu jumala käsi mille üks sõrm sind maha mutta tagasi surub, aga realsuses olen see mina ise kes seda teeb. Mina ise tirin alla ennast kui ka teisi. Teen teid kõik õnnetuks oma olemas olemisega. Vahel mõtlen mida te ültse minust kui tühjast varemeist leiate. Ma oleks nagu üks pikk pikk koridor milles kõik hallitab, seal ei kooru krohv ega värv maha vaid terved tellised kukuvad põrandale pooleks. Selle remontimine on sama mõtekas kui ma ei tea mis...Ma eeldan see on koht kus võiksite ise mõelda mis on jubedaim asi teile ja panna see mõte siia.
Ma ei püüa enam teie eest põgeneda, sellel pole mõtet. Te kõik olete mind kätte saanud, mu leegi kustutanud ja minema läinud. Ja ma pole teist parem, ega sitem eih ikka sittem olen. Olgem ausad see kord ja pole vaja hakata ja ilustama mu tegusi. Jah vahel olen suutnud positiivseid tegusi korda saata ja üllatada teid positiivselt. Aga need kõik on üksikud korrad ning nendeks ka need jäävad kui aus olla. Sest kõik halb on see mis püsib meeles, headus ununeb alati. Ma ei ole mingi aasta hea tegija olnud kunagi, sest ma suudan ikka ja alati nagu ka teised mingi halvaga hakkama saada ja teid kõiki kaotada. Ma olen püüdnud see hea inimene olla aga püüdmiseks on see ka see kord jäänud. Ei midagi muud pole sellest välja tulnud.
Need vähesed kes on näinud mind teise inimesena kellest hoolida. Mul on kahju, et ma olen selline nagu ma olen. Ma tahaks, et te teaksiete kui tänulik ma olen selle üle et olete siiani minu kõrvale jääda...juu siis on miskit veel minus mis on seda sõbraks jäämist väärt.
Ma tahaks oma positiivsust tagasi, neid seiklusi ja vabadus tunnet aga ma tean ma ei saa...Selleks peaks paljustki loobuma ja jätma maha. Ma olen püüdnud mõelda, et küll kõik laheneb ja teised leiavad omale ilusa elu ja kellegi toreda ning ma ei peaks olema see masendus mis käiks nendega kaasas. Et nad kordki oleksid õnnelikud ilma minuta. Ei pea mind ja minu lollusi taluma, ei pekas minus pettuma vaid tunneksid seda ilusat rõõmu.
Ma olen palju mõelnud mis siis saaks, mis siis lihtsalt saaks kui kõik see ka juhtuks. Aga alati on see kõik poole pealt lagunenud. Ma olen seda oma ego pärast lõhkunud, ma olen mõtetult lõhkunud kõike sest siis ma tean ma jääks juu üksi ning keegi ei taha olla üksi. Jah ma saaks hakkama ma tean, miks ma tean, sest ma olen sisimas alati üksi olnud. Ma ei ütleks et ükski suhe ja asi poleks üritanud täita. On aga lõpuks ikka olen ma seal kus ma olen, depresiivses olekus, täis lollust ja mõtetut viha iseenda vastu ja kuulamas seda üksikut bändi mis pakub lohutust mulle läbi aegade....
Ma tean ka miks nii on, sest ma ei oska teiega jüvasti jätta ja lasta minna...Kõik see headus mis on juhuslikult minuni jõudnud on tähtsaks saanud ja ma ei taha lasta sellel minna, nii ühel kui teisel põhjusel. Ma küll olen üritanud aga need üritused lapin ma ise jälle kokku plaastriga mis tuleb lõpuks ikka maha võtta, et kõiks saaks ikka ja jälle laguneda...
Ma ei hakka seda tühja sisemust enam pikemaks venitama sellel sital pole enam seda mõtet...
Ma lihtsalt jätan ühe oma lemmik loo siia lõppu sitsima, ma tean need kes isegi loevad seda ei kuula seda sest see pole see pask mida nad muidu juu kuulaks...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar