Jah ma pole pikka aega oma rõõmu, oma kurbust ja kõike muud jaganud. Aga elu on viinud mind kokku inimesega kes peabki võtma kõik mu aja. Aja mis mul on antud tema jaoks. Tema kes teeb mind õnnelikuks, tema kes suudab mind keema panna vihast...(vahel harva muidugi).
Tema on see armastus keda ma olen otsinud ning kaaneks minule, et rohkem sodi minusse sisse ei imbuks vaid oleks rõõmud ja helgemad päevad meie väikeses elus.
Kuid vahel on neid üksikuid öid kus ma su kõrval leban ja näen sind unne suikumas ja mina mitte, sest ma ei saa. Ma lihtsalt ei saa. Ma ei saa kuna näen kõike seda mida ma oleks pidanud kunagi teisiti tegema. Siis oleks võib olla kõik ka teist moodi aga miski mu peas sundis mind neid vigu tegema. Ja tegema haiget inimestele kellest ma kunagi hoolisin ja pidid minust ka hoolima. Nagu näha olin mina see rumal kes uskus neid ilusaid sõnu kunagi ja olin see kes pidi vahel neid nööre läbi lõikama, sest lõppude lõpuks oli see kõik hea minule ja nüüd aja pikku ka neile. Kes teab mis saanuks kui keegi neist oleks viitsinud minusse rohkem süübida kaevuda minu peas toimuvasse ja vb oleks lood hoopis miskit muud kui seda nüüd on.
Mul on hea meel, et asjad on oma soodu läinud ja tean et ka kindlasti teistel on sama. Aga kuradi sitt on see, et ma mäletan iseenda halbu mälestusi asjadest mis ei pidanud olema minulik. Et ma pole seda ja teist ja kolmandat, vaid olin kõike seda ja enamat. Seda sama sitta täis mis kõike teisedki, aga see kõik selgus alles hiljem...(Siis kui mind oldi piisavalt torgitud ja maha jäetud..muutusin ka mina, ma olin seest lihtsalt katki...Ja tahtsin surma vahel)
Ühesõnaga olin halb inimene, midagi olen õppinud neist, üsna palju on hoopis isegi õpetatud aga valus on ikka näha neid kordi kus ma pidin tahtma iseenda surma ise enda sisse, sest see valu mis oli minus ja teistes ei kao kunagi juu. Kõik me mäletame teistes halbu asju...mitte neid asju millega me neile rõõmu ja lohutust ja toetust pakkusime. Ja isegi mingiks ajaks armastust mis lõppes ootamatult ja mitte ootamatult. Kuidas kunagi.
Siis ongi nendel öödel raske uinuda ja ma kardan öö lõppu, sest see võib juu jääda viimaseks su kõrval. Ja seda ma ei soovi näha ealesgi enam. Ma olen oma elus vähe andnud ja vb palju võtnud aga see kord olen ma nõus rohkem andma kui saama. Ma olen nõus võitlema lõputuid võitlusi sinu eest ja isegi kui kaotan ei anna ma siiski alla. Sest sa oled päeva lõpuks kõike seda väärt.
And when there is silence in my little day´s, there is a certain sentence that is quietly repeating:
All I've undergone
I will keep on...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar