Pikka aega on olnud vaikus mu kirjutamisel. Sest mul polnud midagi kirjutada. Mu need müürid mis mu emotsioone kaitsesid olid kõrged. Ja vahel mõtlesin, et nahhui ma ültse seda asja alustasin siin. Aga näed on vaja. On vaja kirjutada välja neid isiklikke emotsioone mida vahel õlle klaasi taga või kuskil lauas rääkida ei saa. Ja mitte keegi ei saa aidata kah. Sest tunne on vahel kõigil on oma probleemid tähtsamad jne. Aga ongi ja sinna ei ole midagi teha. Ja isegi kui arvatakse et on saadud aidata mind siis eih, kahjuks väga mitte. Ma pole eriline ja mingisugune raske juhtum. Ma olen mina. Ma lihtsalt ei lase enda asjadele kedagi ligi. Kuigi arvate, et teate kõike siis väga mitte. Ma peidan oma vaikusesse kõik oma mured ja seal nad lihtsalt on ja ootavad oma aega. Aega mida mul pole. Aega mida pole teistel.
Ja polegi vaja raisata teiste aega. Ma pean leidma endasselle jõu ja aja mis mind ennast edasi viiks. Ja küll ma leian selle kah....Kunagi :)
Leian selle viletsuse, alkoholismi ja kurbuse seest ta ülesse. Ja putitan ta jälle endiseks temaks. Tema kes kuulab seda muusikat mis on hea ja mis kellegile ei meelid. Jagab arvamusi mis ei ühti teie omaga, sest keegi arvas et saab temalt komplimente vaid hoopis tarkuse terasi. Ja kuulda asju mis ei meeldi ja vahel on ka nii nagu ta ütleb. Jah vahel ta on nõme. Aga ta on nõme oma moodi sest keegi teine ei hoia ning samas ei kritiseeri sind nagu vaja juu. Seda meil kõigil vaja seda. Et saada aru vahel kuidas ka me ei arvaks aga eksime sitaks rsk.
Eksimine on see meie inimlik pool. Millest midagi pole kunagi juu kuulnud. aga siiski on mingid teadmised meil juu olemas.
Lõpetuseks sellele kõigele lugu mis vb oskab öelda rohkem kui mina, teie ja me kõik kokku:
https://www.youtube.com/watch?v=EQwJPWSmznM
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar