Ma astun üle piiride ja valetan...
..olen aheldanud ennast kinni ja tunnen,
ennast hästi...
selle pärast,
et pean...
...aga seest siiski on,
mu süda must, õõnes ja külm...
Lihtsalt, kui sügavalt, ma seda kõike usun??
Kas ma julgen hammustada seda kätt,
mis mind söödab...
Kas ma närin seda kuni,
see veritseb....
Kas ma ikka suudan tõusta ülesse,
ja olla julge,
et näha seda kõike,
ja muuta...
Või olengi lihtsalt nii naiivne,
ja hoian kõike endas kinni mida,
tahan uskuda ja näha....
Või lihtsalt laskun põlvili ja hammustan kätt,
mis mind söödab....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar