tühjus

Istun pimedas,
kuulan muusika.
"Only" trummi beat lõhub kõrvu,
ning jõllitan seda tühjaks imetud "LCD" ekraani.
Tõmban juba kolmandat triipu,
et saada seda jumalikku rahuldust, mis oli kuus kuud tagasi.
Mõtted peas karjuvad, lõhuvad.
Olen lõhkemise äärel, närvid pinges
ja kõigest muust on siiani ükskõiksus peal.
Miski ei suuda minu meeli muuta,
peale selle kena depresiivsuse hellitava helluse.
Peas on ainult üks mõte, et jõuaks tagasi,
..tagasi sinna õõndsusesni,
kust see kõik alguse sai.
Kõik seal on nii tühine, ei suuda uskuda
oma kuradima silmi, et kõik saab nii pime, värvusetu ja tundetu olla.
Ma ei suuda seda kõike varjata ning öelda...
Miks kõik see peab olema minu sees ainult...