Ei jõuagi minna päev mööda kui algab see uuesti samaga. Algus on kõigil üks, raske eristada midagi mida pole olema. Uskudes juba varsti seda et näed tulevikku ja tead kuidas see kõik algab. Lootes sellele, et mul oleks eesmärk, aga siiski võis see olla uni. Nähes lootust muutumas milleksgi muuks. Kunagi uskusin, et mul on hääl mis kandub kaugele, nüüd ma olen helitu ja vaikuses. Päevad mööduvad tehes seda mida kästakse, ning tõesti ma ei taha neid enda ümber lasta.
Siiski arvan, et miski jälgib mind, kui ma pole ennast kaotanud ära....
Vahest ma arvan et ma olen õnnelik siin aga siiski ma tean et ma petan ennast. Ma kirjutan väiksele paberi tükile, lootes et sa kunagi leiad selle. Ma peidan selle millegi taha, nad ei vaata seljataha, ma olen siiski siin.
Iga päev siiski miski immitseb läbi minu, lootes, et kõik oleks võinud olla teisiti....
Leides ennast kohtadest kus ma ei peaks olema ja tundes, et jõuan sinna lõppu.
Kus on raske aru saada mis on realne, mis on petlik. Püüdes lahti rabeleda asjadest mis kinni hoiab mind. Nähes jumalat kes teab kui palju ma üritan. Mõeldes kõigele sellele olen ma tagasi ning jälle ja jälle...
Tundes ja nähes kõike seda,
ma teadsin kes ma kunagi olin,
kuni tulid Sina.
Ma naasen ainsasse kohta,
kus ma tunnen ennast kuuluvat...
I used to know who I was
until you came along
I return to the only place
I've ever felt that I belong
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar