Tema...

Tema..kes on meil kõigest 19, kes peab ennast rahutuks, maha surutud inimeseks. Tema kes teeb kõike teist moodi ja kuulab seda kurikuulsat NIN´i. Tema kes püüab saada aru siin maailmas olevast armastusest, mis pole nii ilus ja väärt teda.
Kuna ta on olnud alati nii sügav ja tundeline teiste suhtes kelle külge ta klammerdub, keda ta püüab armastada terve oma elu..... pärast keerates kõik see perse oma paranoilisusega ja süüdistades ainult ennast mitte teisi. Sest muutus tahtmatult millekski mida ta pole ning püüab sellega võidelda. Ta ei suuda siiani kurat aru saada kes ta on või mis ta olema peaks. Ta ei oska minna tagasi sinna kus ta tuli, sest see oleks ainuke pääse tee siit hullusest. Ta ei saa seda muuta kuna ta ei ole teadlik ise endast ja siiski ta püüab seda kõik meenutada aga ta ei suuda....
Siiski peab ta ennast kogujaks, kes kogub kõike seda sitta mis meie ümber on endasse ja lohistab seda enda järgi nagu ka neid tundeid mis on temas....
Aga need hakkavad hingama, need hakkavad tema sees elama ja kasvama, kuni on soov neist kõigest lahti lasta. Ja ta mõtleb ja leiab, et ei tahagi siit hoopis ära minna.
Ta on tubli ja surub kõik need enda sisse, avab suu ja üritab sellesse mitte lämbuda olles tubli poiss ning neelates kõik selle alla...
Ta tundis esimest korda oma südamelööke mis polnud tavalised. Sest see mis ta sees oli must, õõnes ja külm...just nii sügavalt ta uskus sellesse. Ta on nii naiivne, hoiab kõike millesse ta uskus, mida nägi ja muud kui hoiab ja hoiab.....