Tema...

Ta sai tunda armastust mis polnud piisav, see kõik oli see mis ta suutis tunda korra.
Ta ei mäleta enam mis see õieti oli....mida üritab unustada. See oli nii külm, et nõelas sinu silmi, see koht...koht väärt mäletamist. Ta mõistis, et mida lähemal me arvame olevat...seda kaugemale see viis. Nüüd kus pole enam midagi näidata üksteisele sai ta kiiresti aru, et me katsime endid valedega ja sisemuses pole me enam nii tugevad kui võiksime olla. See kõik peitus meie pimeduses, sellel polnud kunagi võimalust tekkida, kuna ta ei suutnud sellesse uskuda.
Ta teadis igat kui viimset päeva ette, kuna arvas nägevat tulevikku....enda tulevikku kus kõik oli üks ja see sama. Kuid siiki ei suutnud ta aru saada millal kõik see alguse sai. Aga siiski teadis öelda milla see kõik lõppeb. Ta kirjutas väiksele paberitükile lootes, et see kunagi leitaks. Ta peitis selle millegi taha, et varjata seda. Teades, et nad ei vaata kunagi taha.
Ühavähem muretses ta siia maailma kuulumise pärast, eriti tema omasse. Kuna see ei tähendanud enam mitte kui midagi....Ta teadis, et on üksi: "Yes I'm alone but then again I always was. As far back as I can tell." Võib-olla oli see kõik selle pärast, et sa polnud alguses päris realne selles kõiges...Nüüd väiksemgi täpp püüab tema silmi, mis tuleb välja, et on pettus ning see tekitab temas naljakaid tundeid....Nagu ta oleks teadnud seda, et see on midagi halba, mida ta ei suutnud rahule jätta, ning avastas.....ukseava millest läbi ronida.