See väike maailm kus me oleme ei kuulu ammu enam meile, me oleme lihtsalt väikesed sipelgad kes sellel masendusel ronivad. Neil endil pole seda tunnet, jõudu ega häält, et peatada see hullu meelsus kuhu ta on sattunud...peatada midagi mida me ja veel vähem tema ei mõista. Midagi mis toimub siin hääbuvas isikus kes sellele ainukesena mõtleb.... ta näeb läbi teiste naeratavate pragude mis on täis hirmu, kartust ja kustunud lootusi, nad kõik loodavad saada seda kustunud õnne veidike veel....vähemalt nii kauaks kuni nende elu veel kestab....
...aga ta tahab..
..ta tahab lihtsalt teiste rõõmu ära kustutada selles maailmas kus talle pole seda antud, kus ta istub omas toas nurgas ja kuuleb neid naervadi hääli enda peas....Ta ei taha neid enam enda ligi lasta, ta tahab neid ära kaotada...et saada see kõik armastus endale mis neist üle on jäänud...mis on temalt ära võetud...
....kõik need udused ääred kaoksid tema elust, kõik need kirevad värvid tuleksid tagasi tema juurde, kui ta saaks olla korra koos veel temaga kes teda ainsana siin näeb....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar