Ma tunnen, et see päev pole veel mööda läinudki, kui juba olen väsinud sellest vihast mis on selle keha üdini läbi reenanud, mis on selle mõistust langetamas masendusse...ning lootusetu mina lihtsalt lehvitamas seal head aega....
Ma lohisen mööda seda mudast pinda, mööda seda masendust järgmisesse päeva, valud mu peas manavad ette neid pisaraid mida pole mul kunagi olnud...soov uppuda koos sinuga ja olla kõrval on veel viimased põhjused miks ma ikka ja jälle püsti tõusen.
See, et ma püüan aru saada, et meil kõigil on siin elus see koht...siiski minu oma hakkab ära tuhmuma....vaadates sind...
...lõpuks nähes sind tahan ma tulla järgi sulle ja uppuda sama moodi, tahan olla kah ilma lootuseta...tahan näha kah seda valgust mille ma hülgan...
..see viimne selge mõistuse piir mis on hääbumas tumedasse sügavikku..ma loodan et see päev sureks...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar