Juba viimase paar kuud pole saanud koraalikult magada, kõik see une reziim mis peaks korralik olema ei ole, istun lihtsalt ööde viisi üleval kuigi kell tiksub halastamatult ning tunnid ja minutid ühtivad saabub siiski lõpuks see hämar hommik mis minule toob minu une ja nii ma magan kõik need päevad maha....ma ei saa aru millest kõik see jama minu peas kinni kiilunud või kiilumas on.
Olen püüdnud lõpetada neid asju mis on alanud kuna tean, et neist ei pruugi enam midagi ilusat välja tulla, sest kõik mida ma tahaksin on liiga palju ja see on nagu jää mis hakkab sulama ja lõpus pole enam miskit järel. On vaid see märg piisk ehk mälestuse riismed millegist mis kunagi on olnud ja teadmine, et enam seda juhtuda teist korda ei saa, sest siis poleks see enam see mis esimest korda oli.
Kõik need lukustunud mõtted, tunded, valud, armastused ja kõik muu on minu pähe kinni jäänud ja iga kord kui püüan unne jääda manavad need minu silme ette ja iga kord on seda üha valusam vaadata ja mõelda mida kõik olen ma teinud ja mida näinud ja kõige enam lootnud kõike seda mis oleks võinud kunagi olla....see on tegelt valus ja ma ei tahaks neid enam näha veel enam neid enda ümber olemast. Loota, et kunagi saaksid uued ilusad või helged mõtted tekkida millegist on ammu kustunud, kui kõik need nõrgad end olemas olevad tunded tulevad silma pilkselt tagasi nähes teid mu purunenud armsamad kes on lihtsalt läinud, jätnud jälle ja tahtnud vahest isegi tagasi tulla on olnud üks suur suur vale, isegi pettus minu jaoks. Sest siiski mingi purunenud kild on sees olemas mida oleks võimalik parandada kui seda tahta aga siiski loobutakse sellest alati.....ja ei saa sundida seda olemast mida ei ole olemas. Kui oleks võimalus kõike asju uuesti alustadad ja unustada lihtsalt kõik need vanad asjad tahaks ma seda imetavalist rohtu, meditsiini asja või olevust näha kes suudaks kõik need kurnatud, kulunud ja isegi iganenud mõtted, lootused ja armastuse kustutada ma ausalt tahaks seda....aga siiani pole miskit sellist olemas ja tuleb elada edasi kõige sellega mida ma olen teinud...
Teinud asju mida kahetsen, öelnud valesid asju ja kõige rohkem tahtnud panna teisi ennast vihkama kuna olen arvanud, et pole seda kõike vahest väärt ja loobunud ja kõik eemale tõuganud...vaikinud siis kui poleks pidanud see on see kõikse suurem patt minu hingel, sest vahest ongi kõikse suurem hirm tõe ees, kuna ei ta kuidas sellele reageeritakse....ja lihtsalt minema mindud sõnagi ütlemata ja mõeldud et: ""Oo oli tore küll aga siiski Head päeva jätku ja Nägemist!!!
Kuhu ma jõuda tahan on see, et ma tunnen teist puudust eriti momentidest kus oli meil tore koos olla isegi lõbus ja tunda seda, et on olemas inimene keda armastadad isegi elada koos aga kuna ma olen aru saanud, et minus on nähtud rohkem suurt viga kui kõike muud mis on andnud teile põhjuse minna siis Nägemist ja Edu teile sest mina seda polnud...
Sisimas olen alati tundud seda:
Olen alati tahtnud midagi mida ma ei saa,
näinud asju teisiti, kuigi tean et on see sama.
Lootnud et mind päästetakse sellest hullusest,
vaadates igale poole ja nähes sind seal seismas.
Lihtsalt meenub kuradi närbunud mälestus,
endast kes ma kunagi olin...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar