Üle pika aja võiks mainida on midagi toredat ka juhtunud. Maailm on muutnud meid liiga digitaalseks mis on saast, samas toob see lähedamale meile inimesi keda me ei pruugi oma elu jooksul kunagi kohata ega näha neid uuesti ja uuesti. Need inimesed on vb need keda me oleme ammu otsinud ja kes on läinud kaduma selles suures lolluses mida kutsume me "ELUKS" see elu teeb meile haiget, paneb nutma, vihast karjuma ja eemale tõukama teistest argipäeva inimestest keda näeme iga fucking minut oma elus. Kuigi sellel on ka olemas helgem ja ilusam pool mis toob lähedale neid keda sa pole kunagi näinud, neid keda sa teaks nagu aastaid ja keda saad peale paari korra jutustamist läbi veebi juba usaldada ja tekasid neid juba mitmeid sajandeid. Neid soulmate´e on vähe ja neid on jäämas vähemaks nad kaovad ja hääbuvad sellesse sügavasse unne mida meie nimetame "SURMAKS" nad kaovad ja surevad, samas elavad meie hingedes edasi ja edasi...aga neid näha ei saa me pea kunagi aga nad on kord olemas olnud. Jah on juhuseid kus on võimalik neid viimaks näha ja siis muutuvad nad tuttavateks ja ununevad igaveseks, sest neid on nähtud....nad on paljastatud meie silmade jaoks ja see iidne ilus võlu selles rääkimises suhtlemises ja hääles on kadunud igaveseks minu kui ka teiste meie suguste jaoks....
...või toob tagasi inimesi keda arvasid olevat kaotanud igaveseks selles lolluses või teda asendatakase tema parimate osadega teises inimeses....ehk luuakse uus keegi keda sa hakkad üsna pea uuesti ja uuesti usaldama tahtma teda näha aga kaotada mitte seda võlu selles väikses elus mida meile niigi vähe on antud....
...seega tuleb selliseid leidusi alati hinnata ja hoida neid nii kaua puutumatuna kuni saab, sest mida see ilu ka ei pakuks ei saa sa kunagi tagasi seda esmakordset tunnet kui rääkisid temaga ja ilma, et oleks kaotanud usaldust temasse ning teda näinud....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar