Perse miks ma jälle olen oma ilusad unenäod ära kaotanud ja leidnud ennast masendavast unetusest. Mis on tappev ja piinav nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Kas ma siis tõesti ei vääri enam seda und oma süüdimatuse ja kadeduse ehk mitte hoolivuse tõttu. Kuna ma lihtsalt ei julge enam hoolida, sest armastus on piisavalt lubanud pettuda ja keelanud hoolimast asjadest mis võiksid olla liiga tõelised minu jaoks. Iga muudatus minus muudab minda aina jubedamakas ja tahtmatuks libahunidks mida ma lõpuks olen nii väliselt kui ka seesmiselt...
Seda lõputut saasta võib käiat, käiata ainiti nii kaua kui vaja aga lõpuks ka minu vankumatu tahe murdub ja ma ei suuda hoolida.....lihtsalt loobun ja teen asju nii nagu mina neid heaks pean. See hängistav keskkond sunnib mind lõhkuma sind tahtmatult ribadeks. Aga sa võiksid olla minu ainus ilma, et ma peaks seda sulle ütlema ja mõista anda sulle...aga see on ennem läbi kui miskit olla saaks ning võiks olemast hakkata..
Nii väga kui ma seda muuta ei tahaks olen ma suutnud kõik selle ilusa valada üleni sinu ilusa punase verega...
Need süübivad mõtted sellest on piisavad, et sind minema ajada ja sa pääseksid minu...libahundi käest eluga, sa päeseksid sellest msendusest, depresiivusest ja teravast valust puutumatult...sa oleksid muretu ja õnnelik ning ilma hammustusteta iludus...Sa oleksid lihtsalt õnnelik...
..see, et ma kade olen ei tähenda, et ma hoolin sinust...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar