Laud täis kõrgeid panuseid, laud täis numbreid ja suutmatus valida seda ühte ja õiget numbrit tuhandetest numbritest endale....see mis toob ning täidaks õnnega minu elu. Laua äär on täis karjeid ning hõiskeid, ta hajutab kõike kuulujutte taevast...kui me oleme läbi käinud põrgu pehmematest osadest...(bitch raisk..)
Mis siis, et ta püüdutas mind viimast korda nende sõrme otstega....samas kui tema sõnad voolasid nagu tuli tema huultel....ehk poleks pidanud ma seda suudlust nõudma oma õnne jaoks...nüüdseks teab ta täpselt millest ma unistan ning täpselt millele ma ei suuda vastu panu osutada. Ma tean, et ta on mind muutnud millekski muuks...iga päev ma ehk loodan, et kõiks see lõppeks.....aga kui ma suudaks siis ma teeks seda kõike uuesti.....
Sosistades kõrvu mulle viimaseid õnne soove küsib ta minult mis maski ma kannan....ja ma vastan: Mina!! Mina kannan sellist maski, kus on palju neid lunastatuid päid ja mõtteid kinni seotud....
...lootused ja ootused on panud ruleti lauale viimseks panuseks, kus need on kaotatud numbrile Must 5...ehk oleks pidanud veeretama neid tuleviku täringuid ja hindama realselt tulevikku koos temaga ennem kui hüpata peas ees lollustesse ja tunda seda valu endas ja kanda endas neid tühje lootusi....ning põlvitades maas lastes kriiskavatel karjetel, mõtetel su peas ja südames leida seda leevendust valuvaigistitest ja lunastust nähes tema unes...
Läbi nähtavus tema reetulikuses pales kaob ja ta mõistab, et temas pole enam miskit järel mida ta tahta võinuks kunagi, sest see on juba ammu võetud kellegi teise poolt ära ja purustatud miljoniteks pisemateks tükkideks mida ei ole enam kuidagi lihtne kokku panna...see ilu tema sisemuse on tuhmunud...
Aastad on mööda läinud sellest viimasest unenäost ja sellest kõrgest panusest kui üks hetk...koputus uksel. Seal seisis tema keda ma pidasn oma unenäoks kuna kõiks see tundus minu jaoks võimatu tema olemas olu ja tema ilu...ta poleks nagu nende aastate jooksul ültse muutunud. Need samad naeratuse jooned, see samune tulest läbi voolanud punakad huule....see samune tunne valdab minus kui ta puudutas mind esimest korda oma sõrme otstega ja soovis õnne mu ebaõnnestumise puhul...
Ta on oodanud aastaid mil me lõppuks kohtume ja lõpuks ühineme üheks õõndsaks tühjuseks minu läbi räsitud elus. Ta on karaapinud kõik minu mõtted puruks ja pannud ainult ennast tahtma....kõik minu elu faktid on paigast lükanud. Hävitanud minu enesekindluse, purustanud minu julguse ja pannud voolama lohutuse pisaraid...
Mida kõike ma olen teinud mis suutnud....kas ma võin tulla palun sinuga??? Et tunda seda seda armast päikese lõhna....
Ma mäletan seda vahest harva.....iseennast....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar