Istun siin paljalt ja mõtlen tühiselt.
Tuhmunud pilk aknast välja paistma,
teadlikus sellest kohale mitte jõudmas.
Kes lubas maailmal teada saada,
et ma olen vanem kui kunagi varem.
Kes te kõik naerate selle kõige üle,
mis mul on, jäänud/jäämata on....
Ma olen seest pisik ja õrn mees,
kes kannab maailmat oma õlul.
Üsnagi lahkelt jagab oma,
abistavat kätt....
Ja tema käitumistest on raske aru saada,
kui telefonist millel puudub levi...
Aga siiski püüan kõike teha selles parimas elemendis.
Püüa, leia lunastust kuskilt minule,
nuttes tähele panu nimel,
See saab olema üks trotsivamaid jutte...
Kas te ei mõista ma olen väsinud võitlemast...
Kas te ei saa aru ma olen kaotanud oma sihi...
Vaata mind, siin pole mingit eitamist...
Ma ei pea vastu rohkeim päevi enam...
Palun ei leina, mu arm, said aru?
Kõik mu unenäod murtud,
Kõik mu unistused murtud nüüd.....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar