Kus tabab realsus minu pead ja hüüab: "Hey!! See ei saa normaalne olla miski peab muutuma või muidu...." ma ei hakka seda punktide osa parem ütlema. See jääb see kord enda teada...või miskit sellist. Aga ma olen tähele pannud ka seda et vahest me valetame palju iseendale kuna see on kõige lihtsam lahendus öelda, et kõik on korras kuigi pole. Ma tean vahest tunnen armastusest puudust ja seda ikka väga palju, et saaks olla koos kellegiga jne...aga ei saa sest alati tuleb midagi vahele mis rikub kõik selle ära. Aga täna kui kodu tulin hommikul siis mõistsin miskit, õigemini mu mõistus mõistis:
Minus on jäänud järgi purunenud armid,
Minu purunend, murtud, luhtunud ja ununendu
armastused,
Kasvamas millekski, uueks, suureks,
et murduda uuesti..
Siin fuck´d up maailmas...
Aga see olen mina midagi teha ei ole, püüdsin näha milleski midagi mida polnud olemas minu jaoks ja see sinisilmsus ja kinnine mõtlemine maksid kätte ja nüüd hea olla kui oled lõpuks aru saanud, et sinuga on kõik...
Ja siit tulenevaltki minu Erinevad võimalused kuidas pageda siit maailmast kuhugi olematutesse kohtadesse...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar