Üha enam...

Ma tõusen, ma töötan, ma magan ja edasi ja edasi see vahe pealne kustub see muutub häguseks...järgi on jäänud vaid see üks ja see sama depresiivusest täis imbunud luupainjalik päev...
Sa särad nendes üksikutes päevades kus ma näen sind, ma tean et ma ei saa sind terviklikult endale. Ma annaks iga oma keha raku sulle kui ainult saaks, et näha seda uuesti ja jälle..muuta endas miskit.
Äratada ellu see tuhmunud süda, mis mul on, ma ei saa kunagi üle sellest mis mul on olnud ja mis mul käest libisenud on, sest see on ainus asi mis jääb minuga igavesti. Ma arvasin kunagi, et suudan näha sellesse tulevikku mis meil on aga ei suutnud see oli kõigest viirastus mu peas mis muutis petlikuks mu realsuse. See muutis mind, see muutis sind ma ei oleks suutnud loobuda sinust kui oleks kõike seda vaid teadnud...aga ma ei teadnud ja ähmaseks jäid sa minu jaoks...
Praegu kallan klaas klaasi haaval endale mürki sisse, et suudaks uinuda ja kunagi ärgata kui sa leiaksid vaid minu. Lootnud aastaid, et olen käitunud õieti aga ei ole..olen petnud, valetanud ja tahtnud paljusi asju mis on jäänud saamata..Olen olnud haiget saanud faasis, kraapinud arme enda kehale, hingele et tunda siinses maailmas midagi mis on tundmist väärt. See hellus ja soojus mida oleks võimalik armastada. Armastada seda südant mis on kaetud nii seest kui väljast valedega, mis on tõmmanud kõiki kui ka ise ennast sügavale orki...mis teeb põrguliku valu kui tõde valguse kiiri tundmas on...
See valulik ja põletav tunne kuis tead, et enam ei anna midagi päästa ja valelikus kaob ja pääseb valla tõde ja see on veel valusam kui miski muu siin maailmas olla saaks...see ongi see tunne mida üha enam...tunneks kui suudaks olla miskit enamat sinu jaoks...
Ma sooviks, et te kunagi tunneksite midagi säärast, valutavat, õudust äratavat tunnet mida tunnen mina kui peaks mõtlema sellele mis paneb teid taga igatsema...see on valulik...ma ei suutnud olla seda ke tahtsite, ma polnud pooltki seda aga siiski te võtsite mind endale ja mängisite minuga bitch´likult ja nautisite seda lollust mida ma teie jaoks tegin...
Te lõite minu jaoks illusiooni, illusiooni mis oli liiga ehe minu jaoks ja pani mind tahtma paljusidki asju teie juures aga nagu igal asjal oli ka nendel asjadel väga mõru ja valulik lõpp mis pani mind kannatama teades, et te olete asjad mida ma kunagi ei saa, jäängi ootele ...

     .....lootmas miskit lolli ja ilusat juhtuks minuga...