Kuidas sai üks kuu nii palju muutuda ja muuta kõike. Vahet pole mis moodi aga muutis. Jahm me kõik liikusime edasi..Nägu näha siis mitte päris kõik. Kui sina püüad sirge seljaga edasi liikuda ja hoida oma nina eemale sealt kus pole vaja. Siis teeb teine selle tasa sellega, et nuhib ikka edasi. Teda häirib see vaikus, lootus, ootus et ma kirjutaks talle või milles muus saaks olla probleem. Inimene ei teeks nii kui teab, et olguki lühikest aega siiski oli seal miskit mis läheb hinge ja teeb kurvaks, et seda pole. Siis jääb sinna aeg vahele ja tuleb elu järgi mis läheb edasi. Ja nii lähen ka mina. Sain targemaks, et olen mõistma hakanud milla uskuda oma mõistust ja milla seda mis meid kõiki käimas hoiab.
Olen leidnud oma mõtete pääse tee lastes kõigel minna ja hoolid vahel võimalikult vähe. Jhm see on raske aga vajalik. Nii näed sa kõike seda ulmelise vale pale all tõtt. Mis ei ole nii särav kui selle pealis kate. Vahel oleks nagu tunne minus mis lubab teada maailma kõiki sõnu ja muresi, ning samas ununeb see kõik nii kähku. Et jäävad vaid need tükid, osa laused kinni mis sind kõige rohkem iseloomustab ja siis hajub ka seegi....
Vahel olen mõelnud, et ma omamoodi inimene....küll ma ei taha oma vigadest õppida ja siis olen ma nii kuidagi kaval või tähelepanelik et vältida neid mis pole kunagi tekkinud. Ning samas astun vanaviisi kõikide vanade otsa järrest, et endal ka kukkudes enam valu pole. Sest see on kadunu juba esimesest korrast.lihtsalt tuleb oodata uute tunnete tekkimust siia vaikuse tühimikku..
Loota et need tärkaksid uuesti nagu uued naiivsuse lilled keset rohelust...millele paistab lootuse päike peale..
Kuniks seda ilu muidugi jätkub...Sest kõik murdub meie külmas maailmas kiirelt ja valutult....
Kõik muutub korra kurnavaks ja valulikuks meie peas. See tühimik tahab uuesti täitmist. See ootab teadlikult uut vale millesse armuda. Mille pärast saaks pärast nutta ja halada kui osata seda teha.
Aeg muudab meid, see teeb meid teravamaks. See muudab meid vanemaks. See annab meile rohkem võimalusi lollusi teha. Aga mida ta kunagi ei anna. Ta ei anna kunagi tagasi neid hetki ja rõõme millega täita neid vaikuse tühimikke mille kriiskav heli su peas kajab..
See lõputu üksilduse veetlev hääl pole lohtuav...Seda ei saa eirata, ega näha. Ta tuleb ja loob kõik sulle silme ette. Millest sa loll pea oled ilma jäänud..
Aga see lõputu vaikus on vaikus milles me kõik lõpuks elame...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar