Elus täituvad kõik sugused asjad, anumad, pudelid kausid jne. Aga vahel tekib meis tunne, et me oleme need üksikud anumad mis ei täitu kunagi. Täis tühjust millele langeb ainult koorem tolmu. Millesse me kõik vaikselt hääbume. Vaikusesse ja üksindusse.
Nii naljakas mõelda, pole õietigi midagi elada jõudnud aga elad varemeis. Need kõik mida oled suutnud oma tühjusesse koguda. Need parod ja tühimikud mis on tekkinud ja ka tekkimas meie kõigi suhtlustesse. Kurb on tunda end ammustes piinades mis kummitab nagu tolm meie anumates.
Kord oleme kõik tundnud elus õnne mis on meile osaks saanud. Aga ikka on selles olemas keegi või lihtsalt lollide tahtmiste tagajärred. Mis on rikkunud selle kõik stabiiluse mille kord oleme saavutanud aga nüüdseks lastnud selle praguliseks minna.
Tahtsime me juu kõik head, kes enamt ja kes veel rohkem endale sitta kaela tõmmata..
Aga läinud on alati nii nagu on läinud, Vaikus on lihtsalt saabunud muud pole muutunud. Kõik tundub viimasel ajal nii tühine ainult puhtpaljad mõtted ja nende järel kajad siin maailmas mille oleme loonud. Muud siin enam ei ole.
Milleks otsida õnne kui ma tean et ma lõhun selle enda jaoks jälle ja jälle ära. Et kõike seda tehes tunda seda värsket õnnelikuse tunnet, et hiljem lõhkudes muutuda tundmatuks jälle. Olla korraks olemas ja kaduda teie vaateväljalt.
Ma vahel ei tahaks uskuda sellesse maailma, sellesse endasse kes ma olen. Ma ei taha mingeid ideaale ega asju ma tahan iseennast tagasi saada sealt kuskilt tolmu põhjast. Leida see detail ülesse olla rõõmus ja osata hinnata kõike mis mul on....aga ka kõige ilusamate unistustega lootes ei suuda ma leida...
Need detailsed unenäod sellest kes olin ma ning mis minyst kui kellegist toredast on saanud paras õudust täis unenägu..mis ei lõppe ennem kui mu viimse hingetõmbega.
Kõik need üliilusad patud..kõik need üliilusad õnnistatud momendid kus keegi on pidanud valama pisaraid, neid pragusi ma ei suuda kunagi täita, ma tahaks ma püüan aga ei....
Raske on siis kui tõesti tuleb hinnata seda kõike ilu mille sa oled kõrvale jätnud ja loobunud millegi sita pärast väga raske on..
Ma ei tea kaua need valud minus veel kestavad millest ei räägi ma kellegile aga kirjutan siia avalikult nagu odavaid hoorasi maalides..
Aga see vist olen mina odav, asendatav inim hing siin maailmas..
Ja millest see kõik alguse sai, kui ma eksisin ühe lihtsa asjaga oma elus...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar