..igav...

Võimatu, õigemini tottaalselt võimatu on olla koha peal. Seda, et ma pole kunagi saanud aru igavusest kuni praeguseni. See on võimatu tunne/asi olla ja pikutada, lesida ühes kohas, olla tundetu ja vaikida. Ma ei taha seda praegu, ma tahan seda siis kui kõik mind vihkavad ja ma paha olen ning leian, et teised on vigased minu haiglases ja kahepalgelises maailmas noh!! Miks siis sedasi ei ole?? Miks pean üksi kükitama siin ühikas ja kuulama kuda teistel on lõbus?? Ja kuulata jutte kui toredad seiklused teistel on?? Tulen mina ja kõik see raisk kaob...minge perse siis kui ma ei sobi siia noh!! Tore teada, et ma ei sobi nii öelda enda haiglasese maailma noh. Täis värdjalike nägusi ja tundeid mida tundma pean. Ei oska ühtegi asja teha ja olen lihtlabane värdjas. Ei suuda isegi oma kodu leida, kuigi tahaks näha seal varjus seda. Lepin sellega et asi on lihtsalt minus ja kõik muu on piisavalt pigem liialt perfektne, et ma ise ei saa sellest aru.

....aitab!! ..lükkan tunded välja, kõik muu on lihtsalt hägune maailm ning lootus vajub põhja...