Olen millegi pärast, oma silmist ilu kaotanud,
muutunud, kehastan enda halvemat poolt,
mis võimutseb minus iga kuradima päev....
Raiskan oma aega mõtetult, tühjalt ära et
olla lihtsalt.. lihtsalt detailideni nagu tema.
Lootes, et ta õpetab mulle õiget ja valet...
See kuradi pantomiim on kurat ise detailides.
Kõik mu valed ja patused teekonnad.
Meenutused sellest kummitavad, las tulgu mis tuleb..
enam ei suuda miski haiget teha, peale enda kadumise....
See olen mingil määral mina ise, kes pole oma parimas vormis ja on nii öelda teinud paljusi asju mida tuleks tegelt vältida ja parem ültse mitte mõeldagi sellele. Aga siiski on juu minus see hea komme kõike teha. Olla läbimõtlematu ja nurjatud isik keda vahest trambitakse maha kuna mõtleb teisit, kui teised ja tahab olla keegi teine....
Kõike seda seletada on raske seletada, sest neid tundeid ja nägemisi läbi kellegi teise inimese on võimatu näha....Nende ilusaid silmi võid sa jälgida lõputult aga kunagi ei saa sa näha läbi nende...ja mõelda nagu nemad....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar