Ma olen siin, aga mind ei ole...

Nii palju on muutunud, ma ei tea ma kaon ära kuhugi...ma ei saa aru kuhu??? Ma ei saa aru mis on saanud minu motivatsiooniga, miks seda enam ei ole kuhu on läinud see töö inimene kes oli alati võimeline kõike lõpule viimaja jonni jätmata edasi liikuma...

Mis on saanud temast kes on kadunud aga on siin...ma märkasin seda et ma kuulan teisi aga ma kaon oma kinnisesse maailma...mind ei huvita enam tulevased probleemid nii kurb kui see kah pole...sest ma tean seda, et need pikad päevad ei kao iialgi minu elust kui ma ei mõtleks kordagi...sellele mida oleks võinud teisiti teha ja see kõik oleks olnud ilusam ja värvilisem kui praegu on...

Arusaadavalt ma lihtsalt tahan ära joosata oma hirmude eest aga mind hoiab kinni minu füüsline keha sest minu realsus on taju saab kannatada kui ma tähelepanu mujale kaotan....need mõtted on piinavad, need kujundavad minust inimese kes peaks olema aastate pärast keegi kuskil koos inimesega keda armastab. Arusaadavalt ongi kõige suuremad hirmud mitmete asjade mitte ära tegemine ja kõik see pinge mis kerib ülesse, mida ei ole võimalik kuhugi ära enam peita....sest see kapp on juba niigi seda täis.

Ma ei tahaks et seda arvataks olema mingi emo feeling kui see on tõsi...sest vahest ma lihtsalt tunnistan et hajun kuhugi oma mõtetesse ära ja siis ma olen tõesti üksi...üksi oma mõttes mis on tühi ja vajaks selle täitmist. Ma lihtsalt tahaks et see faas läbis saaks ja veel parem see ära lihtsalt kaoks ja unustuse õlma vajuks.....

Lihtsalt ma tahaks oma praod ära kaotad ja olla oma musiga seal paradiissi kus me mõlemad õnnelikud oleksime...

Elus on lõputuid tunde mis meie meeltest kunagi ei kao, elus on lõputuid mõtteid mis ei kao kunagi...elu see ongi vahel see lõputu piin mis meile haiget teeb...