Kõik need haavad, tunded ja valud kuhjuvad kokku üheks minevikuks...iga kord kui püüad uinudes mõelda millegile ilusale, siis rullub kõik see lahti...
Sa näed kõiki neid momente mida tahaksid teha olematuks, muuta teistsuguseks või töötled oma peas kõik ringi, et oleksid need mõtted ohutumad sinu jaoks...aga miski ei suuda neid teha olematuks...sa tahad neid inimesi tagasi kes olid sulle kallid, neid keda sa armastasid, neid kellega sa olid see kes olid...aga aeg see valu põhjustav ja see eemale kaldumine muudab selle kõik selleks mis see on...
Ma tahaks minna üks kord tagasi sinna kus ma olin õnnelik, tahakas näha neid naeratavaid nägusi kes on õnnelikud selle üle lihtsalt, et saame koos olla...lihtsalt olla ja unustadad kõik need võõrad mured ja vaevad...elada omas momendis...
Seda ei juhtu ma tean....lihtsalt tuleb julmalt lohiseda kaasa sellega mis toob, see mida me ei saa kunagi ette määrata aga mida on võimalik veel muuta...millega saaksime uuesti endale selja taha jätta asju mille üle saaksime kahetsust tunda....minevik see ilus samas ka kurbust ja masendust toov aeg on....midagi mida ei saa lihtsalt olematuks teha oma peas...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar